Tallinna Riikliku Konservatooriumi kaugõppe osakonna lõpetaja Ado Akseli diplomitöö

Juhendaja: dots. E. Peäske

Tallinn, 1967

Käesoleva sajandi alguseks oli eesti rahvusliku muusikakultuuri areng jõudnud niikaugele, et loodi esimesed professionaalsed muusikalised kollektiivid – “Estonia” teatri orkester ja Riigi Ringhäälingu ansambel, millest hiljem kasvas välja sümfooniaorkester (praegune Eesti Raadio ja Televisiooni Komitee sümfooniaorkester). Ringhäälingu orkester liidetult “Estonia” orkestriga hakkas arendama süstemaatilist kontserttegevust. Ühtlasi tegutsesid ka mitmesugused ansamblid kinode juures jm., samuti võrdlemisi arvukalt puhkpilliorkestreid, nendest erilist tähtsust omasid sõjaväe orkestrid kui professionaalsed kollektiivid.

            Nendes orkestrites kerkis esile ka rida silmapaistvaid  interpreete-orkestrante kui ka soliste ning muusikapedagooge, kelle nimedega on lahutamatult seotud meie rahvuslik muusikakultuur. Nendes orkestrites kulges ka meie esimeste professionaalsete flötistide teevus. Enamus neist alustas oma muusikalist tegevust puhkpilliorkestrites, kust saadi muusikaline algharidus ja esimesed orkestrandikogemused. Mõned neist on kogu oma elu jooksul arendanud meie puhkpillimuusikat juhatades orkestreid ja kasvatades noori muusikuid.

            Siinkohal tuleb märkida Peterburi konservatooriumi suurt tähtsust eesti muusikale. Nagu teada, on sealt võrsunud rida meie silmapistvaid heliloojaid ja interpreete.

            Nii on Peterburi konservatooriumis professor Tsõbini juures täiendanud end ka eesti vanimad flötiste – A. Sulgar (Schutinsky) – “Estonia” teatri orkestri esimene flöödirühma kontsertmeister ja Tallinna Konservatooriumi esimene flöödi eriala õppejõud, kelle õpilased on olnud ka enamus meie esimesi flötiste. Samuti on Peterburi Konservatooriumis professor Stepanovi juures saanud muusikalist haridust kauaaegne “Estonia” flötist A. Helisto (Habermann).

            Loomulikult polnud kodanliku Eesti tingimustes muusikutel selliseid avaraid võimalusi nagu on seda meil tänapäeval.

            Järgnevatest biograafiatest võime juba näha, kuidas pidid muusikud võitlema algul hariduse omandamise, hiljem kindla töökoha leidmise eest.

            Seda enam tuleb hinnata nende saavutusi muusikapõllul. Võib liialdamata öelda, et kõik flötistid, kellest järgnevalt juttu on, olid tublid orkestrandid – oma ala meistrid.

            Sealjuures esineti ka solistina nii avalikel kontsertidel kui ka raadios. Nii on solistidena esinenud A. Sulgar, A. Helisto, A. Sepp, H. Reemet, ja E. Brauer.

            Kahjuks pole nende esinemistest säilinud heliülesvõtteid, on ainult mõningad napisõnalised teated tolleaegsetest ajalehtedest.

            Erand on A. Sepp, kelle esinemistest solistina, ansamblite koosseisus ja Eesti Raadio sümfooniaorkestriga on olemas Eesti Raadio fonoteegis helilinte.

            Niisiis tuleb meil vanema põlvkonna flötistide hindamisel suures osas tugineda nende kaasaegsete mälestustele.

            Selle põhjal võib öelda, et nende flötistide hulgast, keda selles töös käsitletakse, olid silmapaistvad kujud A. Sulgar (Schutinsky), A. Sepp ja E. Brauer. Kui A. Sulgar oli tunnustatud peamiselt kui tohutu tehnilise pagasiga interpreet, siis tema õpilastel A. Sepal ja eriti E. Braueril oli interpretatsioonis juba palju rohkem tooni-ilu. Nii on ka edaspidi eesti flöödimängijate juures märgata just toonikultuuri tõusu – käesoleval ajal võib ilmekaks näiteks tuua flöödikunstnik S. Sauluse.

            Selline areng on täiesti seaduspärane kõigi instrumentide alal ja peegeldab kogu muusikakultuuri arengut.

            Tolleaegsete mälestuste põhjal andis eesti flöödimängijate arengule suure tõuke ka enne Teist Maailmasõda Eestit külastanud maailmakuulsa flöödivirtuoosi kreeklase Callimahose soolokontserdid.  (http://www.geocities.com/callimahos/lambros-bio.html )Nagu A. Sepp meenutab, kuulis ta siis esmakordselt niivõrd puhast tooni ning vibrato kasutamist flöödil.

            Callimahos oli teatavasti prantsuse kooliga mängija, mis oli paindlikum just tooni suhtes kui saksa kool.

            Eestis aga valitses tollal just saksa kool. Õppis ju konservatooriumi pedagoog A. Schutinsky ise ka sakslase Jungi juures. Saksa koolkonna mõju oli kindlasti ka Peterburis.

            Nii nõuti saksa kooli järgi tugevat huulte tahapingutamist ja ühesugust asendit vaatamata registrile. Vibratot kasutada ei soovitatud. Selline asend võimaldas küll head teravat staccatot ja ei takistanud ka virtuooslikku tehnikat, kuid toon jäi paratamatult vaeseks. Samuti ähvardab sellise asendi juures tekkida inetu kõrvalheli – nn “susin”, mida kiputi flöödimängu juures päris loomulikuks pidama. Nüüd on nendest seisukohtadest muidugi loobutud.

            Meil Nõukogude Liidus pooldatakse täiesti prantsuse koolkonda puupillide suhtes nii instrumentide süsteemi kui ka mängukooli osas. Nii on Nõukogude Liidu silmapaistvamad orkestrid endile hankinud seda süsteemi instrumendid, andekamaid noori aga on suunatud Pariisi end täiendama.

            Tol ajal Eestis muidugi selliseid võimalusi polnud, kuid andekad ja edasipüüdlikud flöödimängijad said palju kasu ka Callimahose kontsertide kuulamisest ja põgusast keskustelust kuulsa solistiga.

            Käsitletavaist biograafiaist näeme ka, kuidas kodanliku riigi kõikuv majanduslik olukord mõjustas muusikute elutingimusi. Ei olnud tol ajal konservatooriumis stipendiume nagu tänapäeval. Pidevad raskused olid töö hankimisega. Nii näiteks võttis helifilmi leiutamine ja helisalvestustehnika areng sõna otseses mõttes leiva käest suurel hulgal muusikuil. Seetõttu pidid paljudki andekad muusikud otsima tööd muudel aladel.

            Kuid vaatamata rasketele oludele arendati edasi rahvuslikku muusikakultuuri. Nõukogude võimu taaskehtestamine Eestis avas uued perspektiivid ka rahvuslikule kultuurile. Tänapäeval on meil juba küllaltki palju suure tunnustuse võitnud interpreete. Nii on tuntud flöödikunstnik S. Saulus – endine Tallinna Konservatooriumi kasvandik, nüüd üleliidulise preemia laureaat.

            On täiesti mõistetav, et uue põlvkonna edusammud tuginevad vanema põlvkonna saavutustele.

            Olgu siis järgnevad read eesti flöödimängijate vanema põlvkonna elu  ja tegevuse jäädvustamiseks.

WITTOW, WOLFGANG  MIHKLI p. (1882-1960)

            Sündis 6.oktoobril 1882.a. Tartus. Isa oli Umblia lauavabrikus kirjutaja ja metsapraaker, hiljem töötas Tallinnas Lutteri tehases. Ema oli pärit Imaverest, algul oli kodune, hiljem töötas teenijana pansionis. Wolfgang Wittow omandas koolihariduse aastail 1892-1900 H. Treffneri eragümnaasiumis Tartus. Kuna pere oli suur – 4 poega, siis raske majandusliku olukorra tõttu jäi tal kool lõpetamata. Gümnaasiumi ajal õppis ka flööti eramuusikakoolis aastail 1896-1900, ühtlasi mängis kooliorkestris. Peale kooli asus kutselise muusikuna tööle Staraja Russa (Novgorodi oblastis) suvemuusika orkestrisse. Sealt pöördus Tartusse tagasi.

            Aastail 1900-1903 (incl.) mängis talveti “Vanemuise” teatris ja suveti Saksa Käsitööliste Suveteatris, v.a. 1902/1903.a. talvine hooaeg, mil mängis Riias Hagensbergi talvelokaalis.

            1904.a. algusest kuni 1907.a. kevadeni oli sõjaväe sundaega teenimas Peterburis Preobraženski polgu 60-liikmelises sümfooniaorkestris, kellega mängis 2 suvehooaega Krimmis Jalta kuurordis. Vabanedes sõjaväest jäi Peterburi kuni kevadeni 1909.a., mängides sel ajavahemikul Kabanovi vene ooperis, “Edison” teatris ja Zooloogia Aia  suures sümfooniaorkestris. Kevadel 1909.a. siirdus Tallinna, kus mängis kuni sügiseni a. 1910 vaheldumiseni 2 suvehooaega ansambliga Kadrioru supelsalongi estraadil ja üks talv hotellis “du Nord”. 1910/11.a. talvehooajal oli jälle Peterburis “Edison” teatris, sealt sõitis 1911.a. suvel Lätimaale, kus mängis Vindavi linna kuursaalis kuni sügiseni.

            Vindavist sõitis talvist hooaega 1911/12.a. mängima Tallinna hotelli “de Russie”. 1912.a. suvel mängis jälle Peterburi Zooloogia Aias suures orkestris. 1912.a. sügisest kuni 1914.a. suveni mängis Tallinnas hotellis “de Russie”, Kontsertaias ja kinos “Grand Marina”.

            Aastal 1914, seoses I Maailmasõja puhkemisega, mobiliseeritakse W. Wittow Tallinna Peeter Suure merekindluse staabi orkestrisse. Peale demobiliseerimise 1917.a. jätkab tööd Tallinna kinos “Grand marina” kuni 1918.a. aprillikuuni, siis sõidab Tartusse “Vanemuise” suveorkestrisse mängima. 1918.a. sügisel tuli jälle tagasi Tallinna ja mängis aasta lõpuni kohvikus “Linden”. 1919.a. mobiliseeriti Eesti Kaitseministeeriumi orkestrisse kuni 1920.a. suveni. 1921.a. algusest kuni 1923.a. lõpuni mängis restoranis “Must Kass” parema koha puudumisel. 1924.a. jaanuaris kutsuti kinno “Grand Marina”, kus töötas 7 aastat – kuni 1930.a. lõpuni. Siis vallandati helifilmide ilmumise tõttu terve orkester.

            Nüüd algas raske aeg. Kindlaid töökohti polnud enam saada, võis teenida vaid juhuslikel “otstel”. Nii mängis W. Wittow kuni 1940.a. sügiseni Draamateatri laste-etendustel, juhuslikes operettides, ballettides, kultuurfilmide “mängujuppidel”, tantsuõhtuil, suveti pool kuud Haapsalu suveorkestris ning pühapäeviti Töölismuusika kontsertidel.

            15. septembril 1940.a. saab kindla töökoha Töölisteatris. Saksa okupatsiooni ajal seal töö soikus.

            22. septembril 1944.a. asub tööle ENSV Noorsooteatrisse, kus töötab kuni 25. märtsini 1948.a. 28.03.1948 – 10.03.1949.a. töötab ENSV “Uues teatris”. 10.03.1949.a. läheb W. Wittow esimest korda pensionile.

            15.07.1950 – 01.05.1957.a. töötab veel “Estonia” teatri noodikoguhoidjana, siis läheb jälle pensionile.

            W. Wittow suri 1960.a.

HELISTO (end. HABERMANN), ALEKSANDER JAANI p. (1888-1965)

            A. Helisto sündis 14. septembril 1888.a. Tallinnas. Isa oli ehitustööline, ema – pesunaine.

            Hariduse sai algkoolis. Muusikalist tegevust alustas 12-aastaselt Dvinski polgu muusikakoolis ja Segali eramuusikakoolis Tallinnas.

            Hiljem asus õppima Peterburi professor Stepanovi juurde flöödi erialal sõjaväe orkestri kasvandikuna, ka erateel täiendades oma muusikalist haridust.

            Sõjaväe sundaega teenis A. Helisto Dvinski polgu orkestris, ka I Maailmasõjas oli selle polguga. Revolutsioonipäevil võttis osa tööliste ja soldatite meeleavaldustest Tallinnas.

            Aastail 1915-1918 oli Peeter Suure Merekindluse Staabi orkestri dirigendi abi. 1919-1921.a. oli Eesti Merejõudude staabi orkestrijuhi abi, ühtlasi asus ka tööle “Estonia” teatri orkestrisse flötistina alates 1917. aastast.

            Teatritöö kõrval tegutses A. Helisto veel Tallinna Puhkpillimuusika Seltsi “Edu” orkestri juhina. Tema asutatud oli ka Kalevi maleva orkester, mille juhina töötas 1925. aastast kuni 1933. aastani.

            1926. aastast alates tegutses Tallinna Elektrijaama orkestri juhina kuni 1940. aastani.

            Veel mängis A. Helisto suveti aastail 1938-1940 Kadriorus Goldschmidti orkestris.

            A. Helisto oli Kutsemuusikute Ühingu liige, Eesti Näitlejate Liidu liige ja Haridus- ja Kultuuritöötajate ametiühingu liige alates 1940. aastast. “Estonia” teatris on ta töötanud ka noodikoguhoidjana.

            Silmapaistvid saavutusi on olnud A. Helistol ka töös pioneeridega. Nimelt juhatas ta Tallinna Pioneeride Palees fanfaristide ringi. Tema käe alt on võrsunud suur hulk fanfariste. Koos oma kasvandikega külastas A. Helisto ka Artekki.

            Teatritöö eest on A. Helisto saanud aukirju, korduvalt on talle avaldatud kiitust (1948.a.; 1949.a.; 1957.a.).

            Audiplom komsomolitöö eest anti talle 1948.a.; 1951 ja 1954.aastal – pioneeritöö eest.

            9. aprillil 1957a. läks ta pensionile.

            A. Helisto on surnud 1965. aastal.

ANTON SULGAR (SCHUTINSKY) (1890)

            A. Sulgar on sündinud 21. septembril 1890.a. Riias. Isa oli paruni mõisas valitseja, ema – kodune. Juba varasest lapseeast huvitas teda muusika. Esimeseks instrumendiks, mida ta õppis, oli viiul. Hiljem, Riia reaalkoolis õppis metsasarve, klarnetit, siis flööti, mille juurde ka jäi. Mängis kaasa ka kooli orkestris.

            Peale reaalkooli lõpetamist astus A. Sulgar kunstikooli maalimist õppima.

            Alles hiljem, 1907.a. astus Vene Muusika Seltsi alla kuuluvasse Riia Keiserlikku Muusikakooli flöödi erialale. Seal oli flöödi õppejõuks Riia Ooperiteatri I flötist, sakslane Jung. Jung oli Leipzigist pärit, õppinud kuulsa flötisti E. Prill’I juures.

            Muusikakooli lõpetas A. Sulgar 1909. aastal ning siirdus siis Tallinna Saksa Teatri orkestrisse tööle I flötistina. Tallinnast rändas Venemaale, kus mängis mitmes orkestris, ühtlasi ka kuulsas Pavlovski orkestris. 1913.a. asus jälle Tallinna, nüüd juba “Estonia” teatri orkestrisse flöödirühma kontsertmeistrina. 1914. aastal, I Maailmasõja ajal sõitis Peterburgi, kus asus tööle kuulsasse Maria Teatrisse flöödirühma regulaatorina.

            Seal tegutses sel ajal ka kuulus flöödivirtuoos ja –pedagoog V. Tsõbin (sünd. 1877 – surn. 1949.a.).

            Temalt õppis A. Sulgar palju. Tsõbin pühendas spetsiaalselt talle oma loodud kontsertetüüde.

            A. Sulgari mälestuste põhjal võib öelda, et just Tsõbinilt omandas ta suure virtuooslikkuse.

            Veel tänaseni meenutab A. Sulgar Tsõbinit kui kõige fantastilisema tehnikaga flöödikunstnikku, keda ajalugu tunneb. Igatahes Tsõbini kontsertetüüdid on kogu maailmas kasutusel pedagoogilise literatuurina.

            1915. aastal külastas A. Sulgar Soomet. Esines Turu linnas ka solistina. (Kavas oli Doppler’i “Ungari fantaasia”).

            1918.a. saabus Riiga ja sealt kohe Tallinna, “Estonia” teatrisse tagasi. Siin mängis teatris I flööti, esines ka rahvakontsertidel ja raadios solistina. Kavas olnud paladest võiks tuua näit. Molique – Kontsert D-duur, Terchak – “Vene rapsoodia” jm. On säilinud ka mõned muusikaarvustused, kus kiidetakse A. Sulgari head tehnikat ja muusikalist maitset.

            1918.a. alates oli ühtlasi õppejõuks Tallinna Kõrgemas Muusikakoolis, mis hiljam nimetati ümber Tallinna Konservatooriumiks. Tema õpilastest võiks nimetada: Sepp, Reemet, Brauer, Mägi, Peäske jt.

            Tallinna Muusikamuuseumis säilinud andmete kohaselt oli Tallinna Konservatooriumis vanemõpetajana 1929-1935. aastani

            “Estonia” teatris sai teenelise orkestrandi aunimetuse. 1937.a. registreeriti A. Sulgar Haridusministeeriumi Kutseoskuse osakonnas helikunstnikuna.

            1940.a. alates asub A. Sulgar jällegi Riiga ooperiteatri orkestrisse. Riias esines ta tihti ka raadios.

            1944.a. alates läheb pensionile, kuid ka siis mängib vahel teatris.

            Hiljem siirdub elama Tartusse, kus elab ka käesoleval ajal. Ühtlasi tegutseb A. Sulgar Tartu Muusikakoolis flöödi eriala õppejõuna.

SAU, FELIX JAKOBI p. (1895)

            F. Sau sündis Tallinnas 22. septembril 1895.a. lihttöölise pojana.

            Muusikaga tutvus esmakordselt sõjaväe muusikakoolis, kus õppis aastail 1908-1914 flööti ja löökriistu. Aastail 1914-1915 töötas Tallinna Elektrijaamas. 1915 – operetiteatris.

            1915.a. mobiliseeritakse F. Sau mereväkke, kus mängib ühtlasi ka orkestris. Sõjaväest vabaneb ta 1920. aastal. Kuni 1924. aastani vireleb tööpuuduses, vahetevahel mängides kinodes, restoranides ja suvemuusika kontsertidel.

            Tööpuuduse tõttu sõitis F. Sau 1924. aastal Argentiinasse, kus mängis mitmesugustes orkestrites Buenos-Aireses 1935. aastani. Kuna tervis halvenes, oli ta sunnitud kodumaale tagasi pöörduma.

            1936.a. astus F. Sau Töölismuusika Ühingu orkestrisse ja ka Töölisteatri teenistusse.

            1939. aastast alates töötas F. Sau “Estonia” teatri orkestris flötistina kuni 16. oktoobrini 1959.a., mil läks pensionile.

SEPP, ARNOLD PEEDI p. (1900)

            A. Sepp sündis 28. veebruaril 1900.a. Tali vallas Pärnumaal. Isa oli tööline, ema õmbleja. Perekond oli paljulapseline, elati vaeselt. Isa suri varakult, nii et A. Sepp pidi juba 8-aastasena endale karjasena teenistust otsima. Karjas käies õppiski ta esimeste muusikainstrumentidena mängima suupilli ja harmoonikut. Haridust omandama asus Tali vallakooli. 10-aastasena ostis A. Sepp omale kokkuhoitud raha eest viiuli, mõisa sepa poeg õpetas talle nooti ja viiulimängu. 16-aastasena käis ta juba Tali Põllumeeste Seltsi keelpilliorkestris mängimas, olles ühtlasi selle orkestri organisaator ja hiljem ka juht. Vend Heinrich mängis selles orkestris altviiulit. (Heinrich Sepp töötab kuni käesoleva ajani RAT “Estonia” orkestris oboemängijana.)

            1919.a. võeti A. Sepp sõjaväeteenistusse – 9. polku Tuskil (Tali ligidal). Hiljem sai ta staabi käskjalaks ja astus sõjaväe orkestrisse õpilaseks. Sel ajal esines ta tihti viiulil.

            Orkestri dirigent flötist Kask märkas nooruki andekust ja kuna orkestrisse oli flöödimängijat vaja, soovitas tal seda pilli õppida. Esimesed sunnid sel instrumendil andis A. Sepale orkestrant Mardi. Edasi õppis Narvas Slutski juures. Slutsk oli arvatavasti Peterburi Konservatooriumis hariduse saanud. (Tema juures on alustanud ka praegune Eesti Raadio- ja Televisioonikomitee Sümfooniaorkestri flöödimängija ja piccolist, Tallinna Muusikakooli pedagoog Kalju Vest.)

            Samal ajal jätkus A. Sepa töö sõjaväe orkestris. Narva suveaias toimusid kontserdid, seal olid ka A. Sepa esimesed edusammud, mis äratasid sedavõrd tähelepanu, et 1920.a. toodi ta üle Tallinna Kalevi Maleva orkestrisse. Siin astus noor flötist ka äsjaasutatud Tallinna Konservatooriumi A. Schutinsky (praegune A. Sulgar) õpilaseks.

            Aastail 1923-1927 mängis Kalevi Maleva orkestris I flööti. 1927.a. kevadel lõpetas konservatooriumi. Sama aasta sügisel võeti ta tolleaegse Riigi Ringhäälingu ansamblisse solisti kohale. Ansambli koosseis oli siis järgmine: A. Sepp – flööt, B. Lukk – klarnet, A. Vedro – kontrabass. Sellest ansamblist teatavasti kasvas välja Eesti Raadio Sümfooniaorkester.

            Konservatooriumi lõpetamise puhul esines A. Sepp avalikul kontserdil. Kavas oli tal siis Büchneri f-moll kontsert ja Molique – Andante kontserdist.

            Selle kontserdi kohta ilmus R. Kullilt tunnustav arvustus ajalehes.

Konservatooriumi ajal oli A. Sepa õppeprogrammis Mozarti kontserdid flöödile, Quantz’i kontserdid, Molique kontserdid, Friedrich II kontsert, Fr. Bachi kontsert, J. S. Bachi concerto grossod jm.

            A. Sepp on esinenud raadios ka koos A. Helistoga, kandes ette duette.

            Solistina on kandnud ette Mozarti, Quantzi, Doppleri, Andersoni jt. Teoseid flöödile nii avalikel kontsertidel kui ka raadios.

            Eesti heliloojaist on esitanud: E. Braueri palu, oma komponistist poja Ilmar Sepa variatsioone, sonaadi (neist on ka heliülesvõtted raadio fonoteegis). H. Elleri “3 pala flöödile” (1951) on pühendatud helilooja poolt A. Sepale.

            Raadio sümfooniaorkester ühendatult “Estonia” teatri orkestriga esines tihti ka avalikel kontsertidel – dirigendid A. Kull, R. Kull, hiljem O. Roots. Sagedasteks külalisteks olid ka välismaa dirigendid ja solistid.

            Peale okupatsiooniaega töötas A. Sepp mõnda aega Tallinna Konservatooriumi õppejõuna.

            1945.a. asutati Eesti Raadio puhkpillikvintett, mille koosseisu kuulus ka A. Sepp. 29.10.1945.a. oli selle ansambli I kontsert raadios, kavas oli Nazarovi kvartett vene rahvaviisidest, 30.03.1946.a. – L. Austeri kvartett eesti rahvaviisidest jne. – kokku 123 korda esineti otsesaadetes.

            5. okt, 1963.a. tunnistati A. Sepp ENSV teenelise kunstniku austava nimetuse vääriliseks.

            A. Sepp on ka 1961.a. asutatud Eesti Raadio kammerorkestri liige, mille tööst on osa võtnud kuni pensionileminekuni.

            Silmapaistvaid saavutusi on tal pikolistina eriti rasketes tehnilistes partiides. Näiteks märgiti kiitvalt tema esinemist E. Tambergi “Concerto grosso” esiettekandes (“Sirp ja Vasar” 1957.a. sügisel). 1956.a. Moskvas Eesti kunsti ja kirjanduse dekaadil sai A. Sepp Tööhoolsuse Medali Šostakovitši 8. sümfoonia piccolo partii mängimise eest.

            Eeskujuliku töö eest on talle korduvalt kiitust avaldatud (1944, 1947, 1951, 1053, 1958, 1960. a.).

            Ülemnõukogu presiidiumi aukirjad – 1946, 1950.a.

            Käesoleval ajal on A. Sepp personaalpensionär (1963. aastast), tegutseb vahetevahel ka sümfooniaorkestris pikolistina, ka raadio estraadiorkestris mängib lisajõuna.

REEMET (end. FREIMANN), HEINO KARLI p. (1903)

            H. Reemet sündis 1903.a. Võru maakonnas, Erastvere vallas (praegune administratiivne jaotus – Põlva rajoon Kanepi k/n).

            Isa oli ametilt metsavaht. Ta oli suur muusikaarmastaja. Oma noorpõlves elas ta Põlva aleviku lähedal. Noortena telliti Saksamaalt komplekt pille ja rida 17-18.a. vanuseid poisse hakkasid omapead ilma juhendajata õppima. Loomulikult olid ka tulemused kesised, eriti puhkpillide osas. Samad noorukid mobiliseeriti peaaegu üheaegselt tsaariarmeesse ning enamus sattus sõjaväe orkestritesse. Tolleaegne teenistus kestis 4 aastat. H. Reemeti isa sattus Poolasse mingi polgu või diviisi orkestrisse, kus hakkas juba süstemaatiliselt flööti õppima. Kui kaugele ta jõudis, pole täpselt teada, kuid etüüdidest mängis ta H. Reemeti mälestuste kohaselt kõiki E. Köhleri kolme vihikut.

            Sõjaväest tulid samad noorukid enamvähem üheaegselt tagasi ja asutasid Põlva orkestri.

            Arvatavasti oli orkester tol ajal kaunis keskmise tasemega, sest H. Reemeti isa jutustuste järgi olid nad paljudes kohtades mängimas käinud.

            Hiljem asus isa elama Erastvere valda, umbes 10 km Kanepi alevikust. Ta asutas seal orkestri, kus ka 12-aastane Heino esimest korda mängis.

            Piccolo-flöödil sai H. Reemet oma isalt esimesed algteadmised. Varsti isa viiski juba teda kaasa orkestri proovidesse, algul pealtkuulajaks ja hiljem lubas ettevaatlikult ka kaasa mängida.

Vahepeal õppis H. reemet klarnetit, hiljem ka trompetit. 1918.a. Võru gümnaasiumis õppis ka natuke viiulit mängima.

1919.a. astus H. Reemet Tartu II diviisi tagavara pataljoni orkestrisse muusikaõpilaseks.

Sama aasta sügisel astus ta ka Tartu August Nieländeri muusikakooli. Flöödi eriala õpetajat seal ei olnud, flööti õpetas Nieländer ise, kes oli fagotist.

Vahepeal opteerus tartusse Petrogradist Maria teatri flötist, sakslane Müller, kes asus ka koos oboemängija Prokofjeviga Tagavarapataljoni orkestrisse. (Muide teenis samas orkestris ka lühemat aega eestlane – flötist Rudolf Müller.)

H. Reemet käis tolle aja sakslase juures ka eratunnis. Sakslane Müller mängis samal ajal ka “Vanemuise” teatri orkestris. (Eestlane Rudolf Müller aga lahkus Tartust, hiljem mängis Tallinna kinodes ja restoranides, lühikest aega ka “Estonias”. Õppis ka paar aastat konservatooriumis Schutinsky juures, hiljem suri tuberkuloosi.)

Sakslane Müller oli hiljem Tartus ratsarügemendi orkestrijuhiks. H. Reemet mäletab, et ta mängis suurepäraselt piccolot.

1920.a. sügisel astus H. Reemet Tallinna Kõrgemasse Muusikakooli (hiljem konservatoorium) A. Schutinsky (nüüd Sulgar) flöödiklassi. Ka H. Reemet hindab kõrgelt oma mälestustes A. Schutinsky tehnikat ja staccatot. Schutinsky olevat olnud ka väga enesekindel nii pedagoogina kui ka flötistina. Mäletatavasti tunnustati tol ajal ainult puuflööti, eriti hinnatud oli Otto Mönnig’i firma pillid (Leipzig).

1920.a. katkestas H. Reemet pooleks aastaks õpingud ja 1924.a. jällegi pooleks aastaks.

1924/25. õ.-a. määras Tallinna Puhkpillimuusika Selts “Edu” talle stipendiumi, mille tõttu oli tal ka võimalik õppeasutus lõpetada 1928.a. kevadel neljandas lennus. Kuna G. Reederi orkestris kohta loota polnud, asus H. Reemet 1924.a. 10.jalaväerügementi signalistiks üleajateenijaks. Tema kohustuste hulka kuulus rügemendi isetegevusliku orkestri juhatamine. Aastail 1926/27 juhatas ka “Edu” orkestrit kui endine stipendiaat.

Nii esines ta selle orkestriga ka 1927.a. Helsingis, kus anti 2 kontserti. “Edu” seltsi tegevus piirdus enamasti suvekuudel tasuta kontsertide andmisega Harjumäel. Neid kontserte kanti üle ka raadios.

1928.a., peale konservatooriumi lõpetamist lahkus H. Reemet sõjaväeteenistusest.

Sama aasta suvel korraldasid H. Reemet, E. Brauer, F. Krause ja H. Toming Kanepis ühe kirikumuusika ja ühe H. Reemeti soolokontserdi. (Brauer saatis klaveril ja orelil.)

Tol ajal ei olnud H. Reemetil flötistina väljavaadet kohta leida. Nii soovitaski professor J. Tamm teda o/ü Esto-Muusikasse äriteenijaks. Seal töötas ta pool aastat.

1929.a. asus H. Reemet Lauljate Liidu juurde loodud puhkpillide instruktori ametikohale, kuid summade vähenemise tõttu see koht peagi likvideeriti. Nüüd tuli leiba teenida kartoteegipidajana, siis kinodes muusikuna. Helifilmi leiutamisega seoses kadusid ka need teenimisvõimalused.

Olles kibestunud konservatooriumis tehtud mitmeaastase töö tühjajooksmisest ja mängutaseme pidevast langemisest, sõitis H. Reemet Soome kohta otsima. Seal oleks olnud võimalus flötistina töötada, kuid kohalik orkestrantide ühing ei andnud välismaalasele tööluba.

Nii tuligi Eestisse tagasi sõita. Siis asus Pärnusse kohalikku puhkpilliorkestrit juhatama (alaline dirigent Kask oli parajasti haige). Sel ajal tuli Pärnusse organist Peeter Laja. Moodustati kontsertbrigaad koosseisus H. Reemet – flööt, P. Soolo – viiul, A. Dubrovsky – tšello ja P. Laja – klaver ja orel. Selle grupiga hakati mööda maad ringi sõitma ja esinema. Põhiliselt esineti Pärnumaal (näit. Vändras, Arel ja mujal). On säilinud rida kavalehti ja kiitvaid arvustusi ajalehtedes (näit. “Vana Maa” Nr. 246, 21. okt. 1931; “Pärnu Päevaleht” Nr. 247, 27. okt 1931). Kavas olid Mendelssohni, Dvořaki, Terschaki jt. helitöid.

Pärnust suundus H. Reemet 1932.a. Tapale, kus asus juhatama soomusrongi rügemendi isetegevuslikku orkestrit. Peale selle tegutses veel džässorkestri ja meeskoori juhina ning andis laulutunde ja juhendas õpilasorkestrit kohalikus ühisgümnaasiumis. Flööti mängis harva, mõnel üksikul jhul tuli esitada soolopalu. Kord kutsus keegi sõber H. Reemeti Valka, kus tuli juhatada aiakontserti ja esineda ka flöödil. Klaveril saatis Tekla Koha, kes mängis ka kohalikus orkestris.

1934.a. sügisel, kui kodanliku Eesti sõjaväes olid suured ümberkorraldused, viidi H. Reemet üle Rakvere I diviisi orkestrisse. Endine orkestrijuht E. Knuude siirdus pensionile ja tema asemele asuski H. Reemet. Kuna tal polnud ohvitseri auastet, siis kahe aasta pärast suunati sinna ohvitseri auastmes orkestrijuht Talllinnast.

I diviisi orkester oli parimaid orkestreid, mida H. Reemet on juhatanud. Koosseis oli küll väike, kuid orkestrandid olid tänu E. Knuude viljakale tegevusele teinud 15 aasta jooksul ära suure töö. Mängijad olid kõrgelt professionaalsel  tasemel ja valdasid oma repertuaari põhjalikult.

Uue orkestrijuhi tulekul korraldas H. Reemet Rakveres 2 flöödiõhtut. Nagu ta meenutab, et saavutanud ta vaatamata hoolsale ettevalmistusele enam sellist taset, mis tal oli 1928.a. konservatooriumi lõpetamisel.

Edasi suundus ta tööle Tapale, hiljem Tallinna. 1940.a. lahkus H. Reemet sõjaväest ja läks E. Tubina kutsel Tartu “Vanemuise” teatri orkestrisse II flööti ja piccolot mängima. Ühtlasi oli ta Tartu Muusikakoolis flöödiõpetajaks (1944-1949.a.). H. Reemeti õpilane E. Tikk töötab praegu teatris “Vanemuine” flötistina.

1949.a. asus H. Reemet Tallinna Eesti Riikliku Filharmoonia puhkpilliorkestrisse flötistiks ja abidirigendiks. 1950.a. – Eesti Raadio sümfooniaorkestrisse ja 1952.a. – Eesti Raadio estraadiorkestrisse. Alates 1964. aastast on H. Reemet pensionil.

BRAUER, EVALD MARDI p. (1904-1961)

            Sündis 26. juulil Väinjärve vallas Järvamaal. E. Braueri isa oli kutselt maaler, tegutses ka asjaarmastaja muusikuna ja näitlejana.

            Muusikaga puutus E. Brauer varakult kokku, juba 5-aastaselt õppis klaverimängu.

            Hiljem asuti elama Tallinna, kus sai  ka keskhariduse reaalkoolis (1917-1924).

            Reaalkoolis oli oma sümfoonia- ja puhkpilliorkester, kus ka E. Brauer kaasa lõi. Juba koolipäevil esines ta tihti solistina nii flöödil kui ka klaveril.

            1923.a. astub Tallinna Konservatooriumi flöödiklassi A. Schutinsky õpilaseks. Ühtlasi astub ta samasse õppeasutusse ka kompositsiooni õppima 1926.a. professor A. Kapi juurde. Mõlemad erialad lõpetab vastavalt: flöödi – 1931.a. ja kompositsiooni 1934.a.

            Juba konservatooriumis õppimise ajal võeti ta sõjaväkke sundaega teenima. Nii on ta 1928-1936. aastani Tallinna garnisoni orkestris I järgu muusiku ametikohal. Tihti tuleb elatise teenimiseks mängida ka kinodes ja restoranides.

            Flöödimängijana hakkas kohe silma paistma erakordselt andeka interpreedina. Tihti esines ta koos tuntud pianisti P. Presnikoviga (Indra). Tol ajal moes olnud heliloojate kõrval, kelle loomingut siis kõik flötistid esitasid (Čiardi, Molique, Terschak jt.), kandis E. Brauer näiteks ette ka kõik J. S. Bachi flöödisonaadid.

            Koos interpreeditegevusega kulges tema töö ka heliloomingu alal. Tihti korraldas ta oma helitöist autorikontserte, mida tol ajal ka soojalt vastu võeti, nagu nähtub ajaleheartikleist.

1936.a. sai E. Brauer Riigi Ringhäälingu helindite võistlusel I auhinna, peale seda kirjutas ta tihti raadio kuuldemängude jaoks muusikat.

1935-1944. aastani on E. Brauer Tallinna Konservatooriumi flöödi eriala õppejõud. Sel ajal kirjutas ta ka flöödiõpiku, mida veel praegugi pedagoogilise literatuurina kasutatakse. E. Braueri õpilastest võiks nimetada praegust konservatooriumi õppejõudu E. Peäsket, siis veel “Vanemuise” flötisti E. Kamberit, Eesti Raadio flötisti K. Vesti jt.

1945.a. alates kuni surmani töötas E. Brauer Eesti Raadios flötisti-pikolistina.

1966.a. biograafilises leksikonis iseloomustatakse tema heliloomingut järgmiselt: E. Braueri looming on mitmepalgeline, sisaldades teoseid sümfoonia-, puhkpilli- ning estraadiorkestrile, kammermuusikat, saatemuusikat näidenditele ning filmidele, soolo- ja koorilaule. Oma loomingus taotleb Brauer muusikaliste kujundite konkreetsust, pöördudes sageli programm-muusika poole. Samas on toodud teoste loetelu.

Tallinna Riiklikus Konservatooriumis õppinud flöödimängijate nimekiri

  1. Sepp, Arnold – lõpet. 1927.a.
  2. Reemet, Heino – lõpet. 1928.a.
  3. Brauer, Evald – lõpet. 1931.a.
  4. Varrandi, Kaarel

1941.a. õppisid:

1.   Ahven, Manuel

2.   Jõgi, Olev

3.   Kamber, Elmar – lõpet. 1943.a. eksternina

4.   Meerits, Heino

5.   Peipman, Aser

6.   Riim, Erast

7.   Väikesaun, Vanda

8.   Kapral, Heljat

1943.a. õppisid:

1.   Ekbaum, Tõnis

2.   Vest, Kalju – lõpet. 1963.a.

1953.-1956.a. õppis Kipso, Teas (surn. 1956)

1957.a. lõpetasid:

1.   Saulus, Samuel

2.   Selberg, Lydia

1966.a. lõpetasid:

1.   Joonase, Riho

2.   Irjas, Heino

Töö koostamisel kasutatud materjalide loetelu:

  1. RAT “Estonia” arhiiv Wittow, W. isiklik toimik

Helisto, A. isiklik toimik

Sau, F. isiklik toimik

  1. Eesti Raadio- ja Televisiooni Komitee arhiiv

Sepp, A. isiklik toimik

Brauer, E. isiklik toimik

Reemet, H. isiklik toimik

  1. Eesti Riiklik Teatri- ja Muusikamuuseum

A. Sulgari fond

A. Helisto fond

H. Reemeti fond

A. Sepa fond

E. Braueri fond

4.   H. Reemeti, A. Sepa, A. Sulgari, E. Peäske isiklikud materjalid ja suusõnalised mälestused

5.   Tallinna Riikliku Konservatooriumi arhiiv

                                         flöödiklassi õpilaste nimekiri